Eesti ja Baltikumi elektriturul on praegu kõige olulisem küsimus - kui kallis on elekter keskmiselt ning üha tähtsamaks muutub see, millal elekter tarbitakse.
Seda näitab hästi ERR-i vahendatud hiljutine börsihinna hüpe, kus õhtune hind kerkis ligi 400 euroni megavatt-tunni eest. Tarbijale tähendab see umbes 40 senti kilovatt-tunni kohta juba enne võrgutasusid, makse ja muid arve komponente. Selline tund ei pruugi muuta kogu kuu keskmist hinda dramaatiliselt, kuid võib muutuda valusaks neile, kelle tarbimine langeb just kallitele õhtustele tundidele.
See ongi läheneva talve põhiline risk. Elektriarve ei sõltu enam ainult sellest, kui palju kodu või ettevõte aastas tarbib. Üha enam sõltub see tarbimise kujust: kas suurem osa energiast läheb päeval, öösel, õhtusel tiputunnil või siis, kui turul on palju odavat tuule- ja päikeseelektrit.
Balti elektriturg on väike, tihedalt seotud ja tundlik nii tootmise, ühenduste kui ka ilmastiku suhtes. Kui õhtul suureneb korraga kodune tarbimine, valgustus, soojuspumpade töö, äripindade koormus ja elektriautode laadimine, muutub tiputund süsteemi jaoks kalliks. Kui samal ajal on taastuvtootmist vähe või piirkondlikud ühendused piiratud, jõuab see kiiresti börsihinda.
Ligi 400-eurone megavatt-tunni hind ei tähenda, et selline tase muutuks püsivaks. Küll aga näitab see, et Baltikumis on juba praegu olemas hinnatunnid, mille vältimine või katmine salvestatud energiaga võib olla majanduslikult oluline. Just see eristab tänast turgu varasemast: küsimus ei ole ainult odavama elektripaketi valimises, vaid ka selles, kas tarbimist saab juhtida.
Kodutarbija jaoks võib kallis tund tähendada soojuspumba, boileri, elektripõrandakütte, köögiseadmete ja elektriauto samaaegset koormust. Väikeettevõtte jaoks võivad samasse aknasse langeda tööpäeva lõpp, ventilatsioon, külmaseadmed, tootmisseadmed ja laadimine. Kui selline muster kordub külmematel kuudel, hakkab ajastus arvel rohkem välja paistma.
Samas suunas liigub ka suurenergeetika. Eesti Energia plaan lisada Leedu tuuleparkidele kokku 184 MWh akusalvestust ei ole lihtsalt üks roheinvesteering. See näitab, et tuule- ja päikeseenergia majandus ei seisa enam ainult tootmismahu peal. Väärtus tekib üha rohkem sellest, kas energiat saab turule anda õigel hetkel.
Tuulepark võib toota palju elektrit, aga kui tootmine langeb ajale, mil hind on madal või võrk koormatud, on selle elektri väärtus piiratud. Aku annab võimaluse osa energiast edasi nihutada, pakkuda süsteemile paindlikkust ja vähendada taastuvenergia sõltuvust hetkeoludest. Sama põhimõte kehtib väiksemas mõõdus ka kodu ja ettevõtte puhul.
Kui majal on päikesepaneelid, ei tähenda see automaatselt kaitset kallite õhtutundide eest. Suvel võib päike toota ajal, mil kodu tarbib vähe. Talvel on päikese tootmine väiksem ja õhtused tipud langevad niigi pimedale ajale. Ilma salvestuseta müüakse osa tootmisest madalama hinnaga võrku ning ostetakse hiljem kallimalt tagasi.
Seetõttu muutub päikeselahenduse majanduslik küsimus: kas eesmärk on lihtsalt toota võimalikult palju või kasutada võimalikult palju oma toodetud elektrit õigel ajal? Aku ja nutikas juhtimine nihutavad fookuse tootmiselt kasutamisele.
Eleringi avaldatud Balti sageduse taastamise reservide eelkvalifitseerimise ühtlustatud põhimõtted on tehniline teema, kuid selle turuline tähendus on laiem. Kui Balti riikides muutuvad reserviturul osalemise reeglid selgemaks ja ühtsemaks, kasvab nende varade väärtus, mis suudavad kiiresti reageerida.
Akud sobivad sellesse loogikasse hästi. Need saavad anda või võtta võimsust väga kiiresti, aidates süsteemi tasakaalus hoida. Kodutarbija ei pea sagedusreservide detailidesse süvenema, kuid sama areng ütleb midagi elektrituru tuleviku kohta: paindlikkus ei ole enam kõrvalteenus, vaid osa elektrisüsteemi toimimisest.
Kui suured akud liiguvad tuuleparkide juurde ja reserviturg otsib kiiremini juhitavaid varasid, jõuab sama põhimõte lõpuks ka tarbija tasemele. Elektriturg hakkab rohkem hindama seda, kas koormust saab nihutada, piirata või katta kohapeal salvestatud energiaga. Need, kelle tarbimine on jäik, jäävad rohkem turuhinna meelevalda. Need, kellel on juhtimisvõimekus, saavad osa riskist enda kasuks pöörata.
Sügisel on lihtne hinnatippe vaadata kui üksikuid kõikumisi. Talvel muutub pilt praktilisemaks. Küttekoormus suureneb, päevad on lühemad, ettevõtete energiavajadus püsib kõrge ja kodudes kasvab õhtune tarbimine. Kui sellises olukorras tekivad kallid tunnid, on nende mõju suurem kui soojemal ja valgemal ajal.
See ei tähenda, et iga kodu vajab akut või et iga ettevõte peab kohe salvestussüsteemi paigaldama. Küll aga tähendab see, et enne talve tasub teada, millal elektrit tegelikult tarbitakse. Paljud arved ei muutu kalliks kogu päeva pärast, vaid mõne korduva harjumuse tõttu: auto läheb laadima kohe pärast tööpäeva, boiler töötab õhtul, soojuspump tõstab temperatuuri kallil tunnil, ettevõtte seadmed ei arvesta börsihinda.
Nutikas energiajuhtimine algab lihtsamalt kui aku ost. Esmalt tuleb vaadata tarbimisandmeid. Millal on suurim koormus? Kas see kattub kallimate tundidega? Milliseid seadmeid saab nihutada? Kas elektriauto laadimist saab öö peale viia? Kas soojuspumba või boileri tööd saab juhtida nii, et mugavus ei kannata, kuid tiputund väheneb?
Kui sellele lisandub päikesetootmine, muutub küsimus veel konkreetsemaks. Kas päeval toodetud elekter läheb võrku või saab seda kasutada hiljem? Kas aku kataks õhtuse tiputarbimise osa? Kas ettevõtte päevane tootmine ja õhtune tarbimine sobivad salvestusega kokku? Need ei ole enam teoreetilised küsimused, kui turul tekivad sadu eurosid megavatt-tunni kohta maksvad tunnid.
Tartu päikesepaneelide ringlussevõtu tehase plaan näitab samuti, et päikeseenergia ei ole Eestis enam ainult kiire paigaldusbuumi teema. Kui turule tekib arutelu paneelide elutsükli, ringlussevõtu ja materjalide taaskasutuse üle, liigub sektor küpsemasse faasi.
See on oluline ka investori vaatest. Päikesepaneel ei ole ühekordne ost, vaid pikaajaline energiavara. Selle tasuvus sõltub tootlikkusest, hooldusest, elektrihinna struktuurist ja üha enam sellest, kui hästi toodangut kohapeal kasutatakse. Kui paneelid toodavad ajal, mil hind on madal, kuid tarbimine toimub kallil ajal, jääb osa väärtusest kasutamata.
Seetõttu ei ole järgmine küsimus päikeseomanikule ainult „mitu kilovatti katusele mahub“. Palju olulisem küsimus on: kuidas see toodang sobib minu tarbimisega? Kui vastus on, et halvasti, muutuvad aku ja juhtimine majanduslikuks tööriistaks, mitte mugavuslisaks.
Praegune turupilt ei anna põhjust paanikaks, küll aga annab see piisavalt põhjust oma energiakasutust tõsisemalt vaadata. Ligi 400-eurone megavatt-tunni tipuhind, suurte akude lisandumine Balti taastuvenergia projektidesse ja reservituru ühtlustumine räägivad samast loost: elektrisüsteemis muutub ajastus väärtuslikuks.
Kodude ja ettevõtete jaoks tähendab see lihtsat praktilist järjekorda. Esmalt tuleb aru saada, millal tarbimine toimub. Seejärel tuleb hinnata, kui suur osa sellest langeb kallitele tundidele. Edasi saab vaadata, mida saab juhtimisega nihutada ja kas salvestus aitaks katta just neid tunde, mida võrgust ostes on kõige kallim katta.
Oodata, kuni talvised arved juba käes on, tähendab sageli kaotada kõige olulisem eelis: aeg. Energiajuhtimise seadistamine, laadimisharjumuste muutmine, aku sobivuse hindamine või päikeselahenduse täiendamine ei juhtu üleöö. Mida suurem on tarbimine ja mida rohkem see langeb õhtusse, seda kallimaks võib muutuda hiline reageerimine.
Talve eel ei ole kõige mõistlikum küsimus enam ainult „kui palju ma elektrit tarbin“. Õigem küsimus on: „millal ma elektrit tarbin ja kas ma pean seda tegema just turu kõige kallimal tunnil?“
